Olete jõudnud meie vanale veebilehele. Uus Elva Gümnaasiumi veebileht asub lingil https://elvag.edu.ee/

Otsing

Rubriigid

Intervjuu vilistlasega Mae Juske Vaadatud 8569 korda

- 105 vilistlaslugu

1. Millised on olnud olulisemad sündmused Sinu elus peale Elva kooli lõpetamist?

Elleri kool, töö Vändra muusikakoolis solfedźoõpetajana ja koorijuhina, pere, lapsed, Hellenurme kolimine, taas kool, astusin Mainori Majandusinstituuti, lõpetasin aga Audentese Ülikooli, pere ja lapsed.

Elva „taha” Hellenurme kolimine oli pöördepunkt igas mõttes, aga sellest ei saanud ma tollel hetkel päris selgelt aru. Ka terve lapsepõlve Elvas elades ei käinud ma kordagi Hellenurmes, vaid 10 km kaugusel!!Nüüd, 2 aastakümmet hiljem, on esivanemate kohas elamine kasvatanud missioonitunnet, motiveerinud igasugustest olukordadest läbi tulema ja olulist ebaolulisest eraldama. Veskielu tagasilöögid ja edusammud hoiavad pidevalt ärksana nii vaimselt kui füüsiliselt!

Vanavanaisa veski töötab endiselt, vee jõul, aga muuseumina ja niikaua, kuni see kestab, võib seda nimetada pidevaks oluliseks sündmuseks mu elus.

 

2. Millega praegu tegeled: töö, pere, hobid ....?

Töö seostub kitsamas või laiemas mõttes veskiga ja see on selline 24*7 töö, st ma ei mõtlegi selle peale, et see töö, vaid tean, et need või teised asjad tuleb ära teha. Hellenurme vesiveski hüvanguks loodud MTÜ Hellenurme Veskimuuseumi tegevuse kaudu saab istuda tundide viisi arvutis ja kirjutada projekte, turundada või ajada muid asju kuni ettepanekuteni seadusandluse muutmiseks; võtta veskis külalisi vastu, mis rahuldab suures osas suhtlemis- ja tunnustusvajaduse; kuuluda mitmetesse võrgustikke ja ühinguisse. Füüsilisel tööl nii veskis kui ümber veski aga ei ole lõppu küll väiksemaid asju sättides, küll ehitusprojekte algatades ja jälgides. Seega, pean ennast õnnelikuks, sest mul on väga vaheldusrikas töökoht omas kodus. Pere on siia kaasatud niipalju kui hetkel vajadus, sest teistel on siiski oma töö, koolid ja tegemised. Hobi on jäänud aastakümneteks samaks – laulmine ülikooli naiskooris koos vajaliku ajamahu ja kõige muuga, mis sellega kaasneb: 2 korda nädalas proovid Tartus, laululaagrid, lisaproovid, projektesinemised, lindistamised, ringreisid ja välisreisid. Ka sõbrad-tuttavad nii üksikult kui perekonniti, ühised sündmuste tähistamised, külaskäigud. Ka siin on õnnestunud hobi ja töö kokku viia – naiskoor on mitut veskile olulist sündmust oma lauluga kaunistamas käinud!

 

3. Mis on esimene mõte kui kuuled sõnu - Elva Gümnaasium?

Olen seal käinud ja selle kooli lõpetanud. Omal ajal oli meil üsna tugev kirjanduskallakuga klass juba põhikoolist alates. Õpetajaks Evi Kooskora, keskkoolis aga legendaarne UKU. Praeguseks aga kõik on väga muutunud, alates sellest, et koolimajaks on ka teine hoone.

 

4. Missugune õpilane Sa olid? Üks vahva juhtum kooliajast, meenutuseks õpetajatele ning teada saamiseks praegustele õpilastele ja õpetajatele.

No ega kõik saa ka kirja panna, sest see, mis oli, oli omas ajas. Omast arust olin normaalne- st ei olnud hull pidutseja, kurameerija ega väljakutsuvalt riietuja (tol ajal oluline erisus, millega silma võis paista). Õppisin normaalselt enamasti neljadele-viitele, lõpupoole vaevasid reaalained rohkem, sest ma lihtsalt ei saanud füüsikast aru. Mulle meeldis lugeda, talvel suusatada, suvel ujuda, käisin muusikakoolis, kodundusringis ja mingi teismeliseeani ka kergejõustiku - ja korvpallitrennis. Laulsime tihti oma klassi tüdrukute pundiga aktustel. Aga tean, et olin paras peavalu mõne õpetaja jaoks, sest protestivaim ja mingi õigluse tagaajamise vajadus ( mis võis ka jonni või kiusuna väljendatud saada:) oli oma aja ja vanuse kohta suhteliselt hästi arenenud. Tänu vanavanematele, teistele sugulastele ja kodus ülesvõetud teemadele, krabisevale ameerika häälele õhtul pool kuus raadiost, olin teadlik, et Eesti on okupeeritud riik, mitte „vaba” Nõukogude Sotsialistlik Eesti Vabariik. Sellest tulenevalt jäi minu poliitiline areng „kinni” pioneeriks olemisega st ma ei astunud komnooreks nagu paljud keskkoolis tegid. Seepärast ei edenenud ka eriti vene keele õppimine, mida nüüd muidugi sügavalt kahetsen, sest vene keelt on mu praeguses tegevuses veskimuuseumis väga vaja. Tänu leebetele, aga sihikindlatele õpetajatele on mingi vundament siiski olemas, mille peal praegu liugu saan lasta.

 

Väga äge oli tollal osaleda klassi võistkonnaga sõjalis-sportlikus mängus „Kotkapoeg”, 10-kesi (või oli 12?) olime nagu priviligeeritud seisuses (kuigi see oli pisut poliitiline organsitatsioon, tuli sinna õnneks valida füüsiliste võimete alusel) – tundide ajal tegime rividrilli, saime käia laagrites ja võistlustel, meile organiseeriti ühesugused riided (ruudulised Sangari särgid ja teksapüksid!!!) See oli tase tookord! Ja õpetaja Jüri Maltsal oli ideoloogiliselt sõjaline algõpetuses õigel suunal - ükskõik, millise nurga alt võtta: kõik ebaõnnestumised juhtusid kindlal põhjusel – rahvavaenlane ei maga! Nüüd, tagantjärele võib aimata, kui hästi ja teadlikult ta seda ideoloogilist kasvatust meile toonastes oludes korraldas.

Üks tüüpiline seik on eredalt silme ees Tiit Ustavist, kuigi ta minu õpetaja pole olnud, aga mingi teelõik kooli oli meil üks. Ta elas Elvast väljas Peedul. Kevadeti otsustas ta juba varakult jopet mitte kasutada ja lehvis kooli poole karges kevadises hommikus vaid särgi ja triibulise vestiga:)

 

Kooliväliselt, aga siiski kooliga seotud huvitav kokkusattumus on veel teada: õpetaja Evelin Maldar elas oma õpetajaameti algusaastatel meie tulevases kodus, minu vanavanaonu Johannes Voldemar Veski suvekodus ( verandaga maja kooli vastas Pargi tänaval). Kui ta sealt läks, võttis kaasa oma klaveri. Aastakümneid hiljem, 70 -ndate keskel, kui mina hakkasin muusikakoolis käima ja viiuli kõrval pidin üldklaverit hakkama õppima, ostsid mu vanemad sellesama suure vana klaveri Sprenk Läte ja see jõudis taas tagasi samasse majja.

Lõpupidu oli kah meil vist eriline, sest värskelt oli jõustunud Gorbatśovi „kuiv seadus”, st, kui varemalt śhampust vist võis juua lõpupeol, siis sel aastal alkohol ei olnud lubatud. Igatahes mingid pudelid käisid laua all, mitte keegi ei näinud, aga kõik teadsid;)

 

5. Kas on midagi, mis seob Sind praegu Elva Gümnaasiumiga?

Lapsepõlve kodu vastas ei ole enam tihe kuusemets koos väikse sooga, kuhu aegajalt salaonne ehitasime, vaid koolimaja koos teeni laiutava spordiplatsiga. Seda uut koolimaja hakati ehitama ( õudsa paugutamisega vaiu pinnasesse taguma) kui mina üle tee kodumaja verandal püüdsin lõpueksamiteks õppida). Nüüdseks olen käinud seal koolimajas korduvalt, sest sajandi alguses olin ühel õppeaastal asendusmuusikaõpetaja. Pean siiski tunnistama, et Tartu mnt vana kooli miljöö on südamelähedasem, õdusam ja põnevam, kuigi omal ajal oli talvel koolis KOGU aeg külm...

Minu lapsed ei ole kahjuks Elva koolis käinud, seetõttu on side ka nõrgaks jäänud. Samas on side jäänud õpetajatega, kellest paljud laulsid Elva segakooris AVE, mida 20 aastat tagasi mõned aastad tegin ja kellega trehvates tihti ka nüüd lobisema jääme. Ka suhtlen siiani oma klassikaaslastega, kellega rohkem, kellega vähem. Oleme iga paari- kolme aasta tagant leidnud põhjuse kokkutulekuks, mis viimastel aastatel siin Hellenurmes toimunud. Ümmargused aastad põhikooli ja gümnaasiumi lõpetamisest, ühised ümmargused juubelid kokkutulekuna. Nii on saanud tuttavaks ka klassiõed – vennad, kes omavahel pole kunagi klassikaaslased olnud. Asja tuum selles, et põhikoolist keskkooli lõpuni jäi meie klass põhiseltskonnalt samaks, mõned läksid, mõned tulid ja nii nad nüüd kokkutulekutel kokku saavadki:)

 

6. Mis on Su elus veel tegemata, mida teha tahaksid, kui aeg ja raha poleks takistuseks?

Tahaksin väga, et see veskikompleks saaks kenasti korda tehtud, vähemalt hoitud nii palju, et järgmised põlvkonnad edasi teha saaksid. Tahaksin, et mu 3 last leiaksid enda jaoks õige tee ja teostaksid end just nii nagu unistused teed näitavad ja pingutused lubavad. Tahaksin veel rohkem reisida, sest ükskõik kui tore ja ilus reis on olnud, tunnen pärast järjest rohkem - küll on ilus mu kodukoht ja küll on hea Eestis elada.

 

7. Üks unistus või soov seoses oma vana kooli - Elva Gümnaasiumiga.

Vana koolimaja püsiks uhkena oma endises kohas. Keele ja kirjanduse kallak võiks taas silmatorkavale tasemele tõusta.

 

Mae Juske ( end Pärsimägi)

Lõpetasin 1985. aastal 11. A.

EG 37. lend