Olete jõudnud meie vanale veebilehele. Uus Elva Gümnaasiumi veebileht asub lingil https://elvag.edu.ee/

Otsing

Rubriigid

Intervjuu vilistlasega Kalev Konsa Vaadatud 6616 korda

- 105 vilistlaslugu

1. Millised on olnud olulisemad sündmused Sinu elus peale Elva kooli lõpetamist?

Lõpetasin Elva Keskkooli 1983.a ja teadsin juba hulk aastaid enne kooli lõppu, et tahan minna muusikat edasi õppima. Plaan B puudus mul täiesti. Õnnestuski esimesel katsel sisse saada Tallinna Riiklikku Konservatooriumi, mille lõpetasin 1990.a. Juba 1988.a. asusin saksofonirühma kontsertmeistrina tööle kutselises orkestris „Tallinn“ ja nii olengi kogu elu vaid muusikalisi töid teinud: mänginud erinevaid pille, laulnud professionaalses kooris, õpetanud muusikat ja pillimängu, korraldanud paljusid muusikaüritusi, juhtinud muusikakooli. Tudengiaegadel oli olulisel kohal igasuvine EÜE-s käimine ja parim osa sellest oli tutvumine oma tulevase naisega, kellega oleme praeguseks 29 aastat ilusasti koos olnud. 1988.a. kevadel toimus esimene välisreis muusikuna, selle puhul veel pidin võtma kirjalikud kinnitused konservatooriumi partei- ja komsomolikomitee esindajatelt, et olen moraalselt kindel esindama Nõukogude Liitu kapitalistlikus riigis. Nüüdseks on pere- kui tööreiside arv kasvanud sadadesse, käidud on ka eksootilistes maades, kuid absoluutseks lemmikuks on vana Euroopa. Okupatsiooniajal kasvanuna tunnen siiamaani mingit erilist tänutunnet ja rõõmu vabadusest kui jälle mõne Euroopa linna keskaegsel väljakul kohvi rüüpan. 1992.a. asusime elama oma majja Tabasalus, aasta hiljem sündis poeg. Aastast 2000 korraldasin 13 aastal järjest rahvusvahelist muusikasündmust Tabasalu Jazz Fest, mis andis hindamatuid kogemusi asjaajamisel nii kodu- kui välismaal. Meri ja saared on mind alati tõmmanud, 2010.a. tegin ära väikelaevajuhi eksamid, sellest ajast on mul oma mootorpurjekas ja seetõttu võib mind suviti merel ja Eesti väikesaartel hulkumas kohata.

 

2. Millega praegu tegeled: töö, pere, hobid ....?

Praeguseks olen väga pikka aega töötanud Tabasalu Muusikakooli direktori ja saksofoniõpetajana ja ka Politsei- ja Piirivalveameti orkestri pillimehena. Olen proovinud ka bändimuusiku leiba kuid see ei istu mulle, hilisöised mängud ja varahommikuks koju jõudmised ei meeldi üldse. Kuulusin aastaid ägedasse noorte meeste klubisse Round Table, lahkusin sealt nii nagu klubi statuut ette näeb – 41 aasta vanusena. Varsti peale seda kutsuti mind Tabasalu Lions klubisse, kus nüüd head seltskonda naudin. Osalen jõudumööda kodukandi ettevõtmistes, palju aega kulub ka oma suure krundi ja majapidamise peale. Mängin regulaarselt lauatennist ja heal meelel liigun võimalusel jalgrattaga, huvitun antiigist ja kirjandusest. Oma kunstiajaloolasest naisega on meil suurepärane kooselu ja rohkem kui paaripäevane lahusolek mõjub karistusena. Poeg väljus oma teismeliseea maailmavalust ja trotsist suhteliselt terve nahaga, käis Kaitseväes, millega ta väga rahule jäi, õpib praegu ülikoolis, töötab selle kõrvalt, mängib trompetit kolmes orkestris, teeb usinalt trenni ja veedab aega oma armsa tüdruksõbraga.

 

3. Mis on esimene mõte kui kuuled sõnu - Elva Gümnaasium?

Eelkõige meenuvad klassikaaslased ja mitmed õpetajad. Hulk värvikaid situatsioone ja mälupilte. Aga ka keskkooliaegne järjest tugevnenud soov ära Tallinnasse siirduda. Soliidse ja väärikana on meeles vana koolimaja, selle nagisevad parkettpõrandad ja kahe koolimaja vahel asunud ilus talveaed käsitööna valminud miniatuurse talukompleksiga. Šokina mõjus selle kõrval aastaid hiljem kooli kokkutulekul esimest korda vahepeal ehitatud uude koolimajja sisenemine – armetu arhitektuur, kehvad materjalid, vilets ehituskvaliteet.

 

4. Missugune õpilane Sa olid? Üks vahva juhtum kooliajast, meenutuseks õpetajatele ning teada saamiseks praegustele õpilastele ja õpetajatele.

Algklasside päevil käisin lühemat aega Vapramäel ratsatrennis ja kord jõeorust üles ratsutades hakkas hobune perutama, viskas mu maha ja kadus kapates silmapiiri taha. Sarnasesse situatsiooni sattusin mõned aastad hiljem kui õppeprogrammi lisandus keemia. See kappas mul kohe eest minema, väga kiiresti ja väga kaugele ja ega ma teda eriti jälitama ka ei asunud, olin kooliajal küllalt muretu ellusuhtumisega. Nii vedasingi rõõmsalt keemiatunnis oma armsate klassiõdede heatahtlikku abi kasutades keskkooli lõpuni välja. Siis seisin silmitsi tõsiasjaga, et iseseisva elu alustamiseks on vajalik sooritada keemia riigieksam. Aga enne seda saabus 8. märts kohustusliku naistepäeva kontserdiga. Seal esitasime klassivend Mardiga, tema klaveril ja mina saksofonil ühe eriti südamliku ja malbe pala „Petite Fleur“. Pala esitamise ajal langes mu pilk esireas istuvale keemiaõpetajale, alati soliidsele proua Urbile ja nägin, et tema silmist voolasid liigutuspisarad. Lisasin kohe pisut omakasupüüdlikult loole juurde täiendava annuse emotsiooni ja nägin kuidas õpetaja meeleliigutus suurenes veelgi. Mingi aimdus ütles, et sellest võib tulu tõusta ja nii oligi. Juba mõned nädalad hiljem kutsus proua Urb mind jutuajamisele, mis kujunes meie vahel väga pikaks ja südamlikuks ja mille käigus õpetaja ütles, et ta teab minu soovist pühenduda muusikale ja ta usub sellesse ja et tema mingil juhul ei sooviks, et minu olematud teadmised keemias võiks sellele takistuseks saada. Üksikasju reetmata võin öelda, et õpetaja igakülgse abiga sooritasin ma keemia riigieksami ilma ühtegi piletit õppimata. Ja nii võibki tõdeda, et minu jaoks oli kooliaja meeldejäävaimaks õpetajaks proua Urb, kes ei hakanud mind vaenama minus pesitseva huvipuuduse pärast tema poolt armastatud ainesse, vaid kes selle asemel andis mulle väga väärt õppetunni Inimeseks olemisest. Ja sellest on mul palju kasu olnud nii eraelus kui ise õpetajana ja koolijuhina töötamisel. Olen talle väga tänulik.

 

5. Kas on midagi, mis seob Sind praegu Elva Gümnaasiumiga?

Olen üritanud Elva Gümnaasiumi juubelitel kohal käia, rohkem praegu kokkupuuteid ei ole.

 

6. Mis on Su elus veel tegemata, mida teha tahaksid, kui aeg ja raha poleks takistuseks?

Reisimine on mulle väga meeldinud ja olen seda saanud rohkemgi teha kui kunagi unistada oleks võinud. Aga kui aeg ja raha poleks takistuseks, siis on kümmekond kohta maailmas, kus sooviks elada pikemat aega – pool aastat või aasta igas paigas, et nende olemusest, kultuurist ja inimestest rohkem aimu saada.

 

7. Üks unistus või soov seoses oma vana kooli - Elva Gümnaasiumiga.

Iga kool peab harima oma õpilasi parimal võimalikul moel, selleks koolid ju ongi. Aga ma arvan, et väga heades koolides suudetakse seda teha nii, et selle protsessi käigus on õpilased ja õpetajad õnnelikud. Selle poole peabki püüdlema.

 

Suured tänud!

Kalev Konsa