Olete jõudnud meie vanale veebilehele. Uus Elva Gümnaasiumi veebileht asub lingil https://elvag.edu.ee/

Otsing

Rubriigid

Intervjuu vilistlasega Valvo Semilarski Vaadatud 10196 korda

- 105 vilistlaslugu

1984.a. lõpetasin Elva Keskkooli. Samal aastal astusin tolleaegsesse Eesti Põllumajanduse Akadeemiasse, alustasin õpinguid maaparanduse erialal. 1985.a. kutsuti aega teenima Nõukogude Armeesse. Teenistuses olin Kaliningradi oblastis, insenerväeosades. Sõjaväest naastes 1987.a. jätkasin õpinguid EPA – s. Kuna meie kursusejuhendajaks oli tolleaegne tunnustatud ehitusprofessor Tõnu Keskküla, siis esmakordselt EPA-s (eksperimentaalkorras) läbis meie kursus ka ehitusinseneri erialaks vajalikud õpingud. Hiljem tekkis selle kogemuse baasil kooli maaehituse eriala. Õpingud olid pingelised – 75 alustajast lõpetas meid 17. Samas oli kursus väga sõbralik ning ühtehoidev (suur roll oli siin kindlasti kursuse juhendajal Tõnu Keskkülal, kellelt saime kaasa palju elutarkust ja kogemust, mis lisaks õpitule tuli tulevikus igati kasuks) – tänase päevani käime kokku nüüd juba perekonniti korda aastas (soovi korral saad lisamaterjali kursuse kodulehelt www.effex/kursa). Kooli ajal Pärnumaal praktikal viibides osalesime ka Balti ketis 1989.a. Lisaks oli tol ajal võimalus kaks suve veeta praktikal Soomes, Pihtipudal, kust on samuti tänase päevani säilinud väga soojad sõprussuhted tolleaegsete paraktika juhendajatega. Kõrgkooli aeg oli minu elus väga põnev periood (osaletud sai EÜE-s, tegelesin juba ka ettevõtlusega – sai tegeletud vahvlite valmistamise ja jäätisega müümisega paar aastat kooli kõrvalt Venemaal, Velikije Lukis turul jne.). Kõrgkooliperiood oli huvitav aeg ka arvestades ümbritsevaid poliitilisi muudatusi , mis tipnes Eesti taasiseseisvusega 1991.aastal. See oli ikka vägev tunne! Kooli lõpetasin 1991.a. suvel. Lõpudiplomile on märgitud maaparanduse insener, vesiehituse (hüdrotehnika) insener ning ehituse insener.

Ette öeldes, pean mainima, et oma erialal ma kordagi töötanud ei ole. Nagu hea Tõnu Keskküla ikka tavatses mainida, et tehke kindlasti kool läbi ja õppige kuniks võimalust on sest tööd jõuate tulevikus piisavalt teha - lisaks haridusele on olulisem, et saate oma eluteele kaasa ka harituse. Ja selles oli tal tuline õigus. Keeruliste poliitiliste tollaste aegade tulemusena kutsusid minus soome tuttavad mind enda juurde Soome tööle ja elama. Minu positiivse otsuse korral oleksid nad aidanud kõik vajaliku korraldada. Ettepanek tundus väga huvitav, eriti arvestades tollaseid aegu, kuid miski minus hoidis tagasi ning tänasin ja ettepanekut vastu ei võtnud. Põhjuseks asjaolu, et sellist teed valides ilmselt ma enda tuleviku kujundamisel väga palju kaasa rääkida ei saa. Lisaks ei soovinud vaatamata kõikidele asjaoludele Eestist lahkuda. Niisiis valisin Eesti tee. 1991.a aasta alguses, juba ennem kooli lõpetamist asusin tolleaegse hea sõbra kutsel tööle Eesti – Soome ühisettevõttesse. Töötasin alguses kaubatundjana Tartu valuutakaupluses Compakt Kaubandus. Peatselt omasime ka harukauplusi Tartus, Viljandis, Valgas ja Tallinnas. Lisaks tegelesime ka hulgimüügiga. Töö oli rahvusvaheline ja huvitav. Soome keele oskus tuli siin igati kasuks. Aja jooksul muutusid ettevõttes minu töökohad ja ülesanded. Kuna meie põhilised välispartnerid oli Soomes, Rootsis, Taimaal, Türgis, Venemaal, hiljem lisandusid ka mõned Euroopa riigid, siis põhiline roll oli kodus hulgimüügi korraldamine ning kaupade hankimine välispartneritelt ja nendega suhtlemine. Töö oli väga huvitav ja rahvusvaheline ning suurte majanduslike võimalustega. Antud periood tipnes asjaoluga, et minust sai ettevõtte üks kahest kaasomanikust. Aastal 2000 väljusime kaubandussektorist ning sukeldusime meelelahutusettevõtlusse – 2001.a avasime Tartus Pattaya ööklubi – kolme korruselise meelelahutuskeskuse, lisaks rajasime Hansahotelli, Hansahoovi (suveteatri ja kontserdid) ja Hansatalli (eestimaine söögikoht). Edasi ehitasime ja avasime õllerestorani Õlletare. Lisaks ostsime Tartus Illusiooni kino hoone, kuhu rajasime ööklubi Illusion. Paralleelselt tegelesime ka kinnisvara ning metsamaade ostu ja müügiga. Oleme olnud tegevad metsanduses – palgimaterjali lõikus, vedu ja müük + oma saekaatri rajamine Tartu külje alla. Rajasime Tartusse ka mööbli jae- ja hulgimüügiga tegeleva ettevõtte Common. Lisaks tegelesime varasemas perioodis metalli kokkuost ja müügiga, samuti oleme omasime ametlikku valuutavahetuse kontorit. Nagu näha, siis periood oli väga võimalusterohke ning huvitav kogemus kogu eluks. Kõrvaltvaatajale võib jääda mulje justkui tegelesime kõigega, kuid kõik nimetatud tegevused tootsid korraliku marginaali ning igaks tegevuseks oli oma periood. Võin öelda, et ükski ettevõte, mida arendasime ei lõpetanud pankrotis, samuti olime üsna suured tööandjad ning tekkis ka tänaseni toimiv küllaltki muljetavaldav suhtlusringkond. Kuna kogu töine tegevus oli koondunud Tartusse, siis olin selleks ajaks kolinud ka Elvast Tartusse elama (alates 1992 –st aastast). Selliselt ühiselt toimetasime kuni 2009.aastani, mille tulemusena jagasime sõbralikult oma majandusliku poole, et kumbki saaks tulevikus oma otsustes vabam olla ning liikuda edasi enda valitud suunal. Partneriks oli kogu selle perioodi Jaak Kurg, kellega oleme heades suhetes jätkuvalt tänase päevani. Ilmselt leidsime mõlemad, et mõistlik on koos tegutseda seni kuni tundsime, et koos saavutame paremaid tulemusi, kui eraldi tegutsedes.

Kuni 2013. aastani tegelesin jätkuvalt oma ettevõtetega. Lisaks olin juurde loonud ettevõtte Mahlabaarid OÜ, mis opereerib austraalia kaubamärgi BOOST all. Tegemist on frantsiisiettevõttega, mille emafirma asub Austraalias ning millel on tänasel päeval üle maailma ca 600 müügipunkti. Tartus töötab hetkel kolm BOOST smuutibaari (Lõunakeskuses, Tasku keskuses, Kvartali keskuses). Lisaks soetasin 50% osaluse ka ettevõtte Eesti holdingfirmas, kes omab frantsiisiõigusi lisaks Eestile veel Soomes, Lätis ja Leedus. Tehinguga kaasnesid samad õigused ka teiste Eestis, peale Tartu avatud baaride üle. Valdkond on perspektiivne, arvestades just toote tervislikku poolt. Soovi korral on võimalus lähemalt tutvuda ettevõtte kodulehel www.boostjuicebars.ee. 2012. Aasta lõpul tehti mulle ettepanek kandideerida Taru linna kohalikel valimistel. Sarnaseid ettepanekuid oli ka varasemalt tehtud, kuid seni olin loobunud oma seniste töiste tegemiste tõttu. Sel korral nägin võimalust, et oma senised töised ettevõtmised oli võimalik oma pere ja lähedaste vahel jagada nõnda, et tekiks võimalus keskenduda millelegi täiesti uuele, mis mulle seni kõrvaltvaatajana on alati huvi pakkunud. Samas on mul alati olnud eesmärk midagi tehes pühenduda parima tulemuse nimel 100% - selt oma eesmärgile, mitte jagada end mitme tegemise vahel ning resultaadina kõike poolikult tehes. Olen alati olnud veendunud, et elu on täis valikuid ning tuleb valida oma tee ning tehtud valikutele keskenduda. Kahte teed (valikut), mida hiljem saaks võrrelda pole kunagi olemas. Nõnda astusin 2012.a lõpus Reformierakonna liikmeks ning teatasin oma valmisolekust kandideerida 2013.a. sügisestel kohalikel valimistel. Tulemus oli paljude jaoks üllatav, sain Tartus oma erakonnas paremuselt kolmanda valimistulemuse ning osutusin valituks Tartu volikogu liikmeks. 2014.a kevadel tehti mulle olude kokkulangevuse tõttu ettepanek võtta vastu Tartu abilinnapea koht. Peale arutelu perega ning lähedastega otsustasin pakkumise vastu võtta ning alates 09. aprillist 2014.a. töötan Tartu abilinnapeana linnamajanduse valdkonnas. Võtsin pakutu vastu eeskätt põhjusel, et Tartusse olin rajanud oma kodu, loonud perekonna. Tartu oli mulle andnud võimaluse realiseerida end ettevõtluse valdkonnas. Arvasin ja arvan ka praegu, et ehk on nüüd aeg midagi Tartule omalt poolt vastu pakkuda. Seni kogetu põhjal võin öelda, et valdkond, mis mulle juhtida usaldati on huvitav ning täis suuri väljakutseid. Meeskond on suurepärane ning võin väita, et kõik pingutavad parema Tartu elukeskkonna nimel. Samas tunnetan suurt vastutust, mida tuleb kanda. Teisalt pakub huvi täiesti uus väljakutse ning ainulaadne kogemus lüüa kaasa suurepärase kodulinna arengus. Kinnitan, et hetkel on sära silmis ning töötan täie energiaga. Lisaks teeb rõõmu, et minu senine majanduslik tegevus on hästi hoitud ja tänu perele ja lähedastele on mul võimalus täna täielikult pühenduda tööle Tartu linna heaks. PEREST: Oma tänase elukaaslasega tutvusin 1991.aastal. Elame Tartus Tammelinnas. Meie peres on neli last. Vanim, poeg, saab sellel aastal 25-aastaseks. Õppides õigusteaduskonnas on tema õlul juba täna nii mõnegi ettevõtte juhtimine. Tütred on vanad 20.a., 15.a. ning pesamuna saab sel jaanuaril 3- aastaseks. Ametlikult abielus pole, kuid oma eelmise aasta aprillikuus peetud 50-l sünnipäeval andsin üle kihlasõrmuse ning sain nõusoleku peatsete pulmade pidamiseks! HOBID: Kuna olen kogu oma teadliku elu tegelenud spordiga (õppinud ka kaks aastat TSIK-s, tänane Audentes kergejõustiku eriala), siis tänaseni on sport ka minu hobiks jäänud. Nüüd küll rohkem enda tarbeks mängin talviti korvpalli ja squashi ning käin võimalusel Auras ujumas. Suvel mängin jalgpalli, varasemalt ka tennist, võimalusel käin jooksmas ning alates sellest kevadest üritan rohkem hakata ratast sõitma. Suurt huvi pakub vormel 1 sari – sõpradega koos on loodud ka vastav klubi, mille raames käime korra aastas ka kohapeal erinevatel etappidel võistlusi jälgimas. Lisaks korraldame jooksvat ennustusvõistlust jne. Väga meeldib veeta koos ühiselt aega ka sõprade ja lähedaste seltsis. Samuti pakub huvi n.ö. suure poliitika jälgimine ning analüüs. MÕTTEID: Arvan, et olen õnnelik inimene ja tänulik oma perele, kes on mulle võimaldanud vastu võtta selliseid põnevaid väljakutseid. Samas tunnen end rikka inimesena just tänu hulgalistele sõpradele ning headele tuttavatele, lähedastele, kes mind ümbritsevad ning vajadusel toetavad – mõtlevad kaasa. Tihti, avastades end mõttelt, mis on selle kõige moto, siis minu selge sõnum on alati: Tee teistele seda, mida soovid et Sulle tehakse. Nii lihtne see ongi. Lisaks olen elus püüdnud kinni pidada põhimõttest: Las sinu teod räägivad ise sinu eest, mitte et räägid ja unistad kuid tihti tegudeni ei jõuagi. Samuti olen endale alati sisendanud julgust unistada ja mõelda suurelt – see loob tihti soodsa pinnase nii mõnegi vahva projekti õnnestumiseks.

Elva, Elva Keskkool, Elva Gümnaasium - Kõik Elvaga seonduv tekitab minus alati sooja tunde. Olen Elvas sündinud ning siin veetnud kogu oma kireva ja sõpraderohke lapsepõlve, alustanud Elva staadionil sinasõprust spordiga, käinud Elvas koolis ning lõpetanud Elva Keskkooli. Mind on alati võlunud selle kauni ja omanäolise männilinna eripära ning aura. Osa minust jääb ilmselt alati Elvaga siduma. Elan väga kaasa Elva kui linna arengutele ning olen kindel, et on vaid aja küsimus kui Elva taastab oma kunagised hiilgeajad kuurortlinnana. Kuna olen keskkooli lõpetanud tänases Elva põhikooli hoones, siis Elva Gümnaasiumi hoonega nõnda sooje suhteid pole, kuid käin ikka ja jälle üle iga viie aasta Elva Kooli juubeliüritustel, mille peoõhtu toimub tänases Elva Gümnaasiumis. On tõeliselt soe ja vägev tunne mis sellistel hetkedel sind valdab, kui kohtad oma endisi õpetajaid, klassijuhatajaid (pr. Aino Muttik, pr. Koidula Lepasoo, hr. Andres Muru, esimene treener hr. Aleksander Menning), kellega suheldes tekib alati hea ja soe tänutunne – on ju nemad minu elutee kujundamisel samuti olulist rolli mänginud. Samuti ootan suure ärevusega igakordset taaskohtumist oma klassikaaslastega ja tuttavate koolikaaslastega. Vägev üritus! Müts maha korraldajate ees, kes üle iga viie aasta suudavad taaskord nõnda palju Elva kooliperet kokku tuua, et tunnetada ühiselt seda Elva ja Elva kooli ühtehoidmistunnet – emotsionaalselt on need vägevad hetked ilmselt paljudele. Kui varasemalt Elvas jalutasin, siis ilmselt tundsin praktiliselt igat vastutulijat, täna enam nii ei ole. Peale on kasvanud uus põlvkond. Kuid teeb rõõmu, et see põlvkond viib Elva elu edasi ning hoiab linna heas toonuses. Tänane side Elvaga on endiselt soe ning alati kui linnas ringi liigun, püüan kogu linnale ringi peale teha ning naudin äratundmisrõõmu. Lahkudes saan Elvast kaasa nostalgiliselt positiivse tunde. Ehk siis lühidalt, kuuldes sõnu Elva Gümnaasium tekib hea, mõnusalt soe kodune tunne täis vahvat taaskohtumisootust!

Koolis olin üldiselt hea õpilane. Tunnistustelt on näha, et puhas viieline ei olnud, kuid neljadele – viitele suutsin õppida, vahest harva trehvas mõnel veerandil sekka üksik kolm. Keskkooli lõputunnistusel oli keskmine hinne 4,6 tänu millele tegin vähem sisseastumiseksameid kõrgkooli. Olin koolis üldiselt rahuliku loomuga, kuid klassikaaslastest poistega, kellest osaga olime koos olnud juba lasteaiast saati, tegime ikka oma koolivigurid ära. Olgu selleks siis vahetundides müramine, tüdrukute kiusamine, üksikutest tundidest popi tegemine jne. Hea, et olid kehalise kasvatuse tunnid, see oli koht kus sai ennast välja elada. Esimestes klassides meeldisid eriti tollase õpetaja Arno Otsa läbiviidud kehalise kasvatuse tunnid. Palju sai esindatud Elva kooli ka erinevatel maakondlikel või vabariiklikel spordivõistlustel. Püstitatud sai vist nii mõnigi oma vanuseklassi kooli rekord kergejõustikus.

Täna mind Elva Gümnaasiumiga miski ei seo. Kui siis vaid mälestused ja üle viie aasta toimuvad taaskohtumised kooli juubeli raames. Samas on hea näha, et Elva Gümnaasium areneb ning meedia vahendusel on näha, et kool on ülevabariigilises võrdluses alati heal positsioonil. Elva Gümnaasiumist on sirgunud ja sirgub kindlasti ka tulevikus tublisid inimesi. Soovin selleks jõudu ja väge kogu tänasele kooliperele, kellel on siin kanda väga suur roll.

Kuule ma nüüd ei kipu ja ulmeplaane pole kunagi teinud, aga olen juba üpris ammu endas kandnud mõtet, et kui saan 50- aastaseks, siis tõmbun tagasi aktiivsest ettevõtlustegevusest ning kui majanduslikult on võimalik, siis soovin minna pikemale kruiisile ning üldse nautida rohkem elu pakutavaid puhkusevõimalusi ja pühendada enam aega endale ja perele - lähedastele, hobidele. Ühesõnaga nautida elu aktiivselt ka sellise vaatenurga alt. Selline ajaline piir just seetõttu, et olen kõrvalt näinud, et vanemas eas ei soovi tihti inimesed enam aktiivselt puhata ning vaatamata võimalustele tihtipeale ollakse rohkem kodusemad. Loomulikult on siin ka meeldivaid erandeid, kuid omad ohud on olemas. Lihtsalt oleks kahju, kui oled terve elu rassinud ja hiljem enam puhata ei oska või ei soovi või pole tervist. Tean, et ideaalne oleks elumudel, kus pere, töö, puhkus, sõbrad jne. on tasakaalus, kuid kas me alati selle õige tasakaalupunkti suudame üles leida, mina vist ei ole leidnud. Ikka tuleb ette kui pere arvelt pead tihti muid tegemisi tegema ja vastupidi. Olen seda plaani jaganud ka mõne oma hea sõbraga, kes on avaldanud valmisolekut sellises n.ö. projektis osalema. Samas olen hoopis ise tänaseks sukeldunud kohalikku poliitikasse, mis on minu jaoks täiesti uus kogemus ning veel on soovi võimalusel siin rohkem kaasa rääkida. Mäletan, kui tulin tööle Tartu linnavalitsusse, siis arvasin, et nüüd hakkab peale normaalne elu, kus lähed tööle kella kaheksaks hommikul ning tööpäev lõpeb õhtul kell viis. Kahjuks leian end endiselt tihti õhtuti seitsme-kaheksa-üheksa ajal Raekojast lahkumas, nii et tundub, et sõltumata ametist on selline töörütm mulle senise elu jooksul harjumuseks saanud. Aga vaatame, mis aeg toob ning see plaan elab minus endiselt edasi. Suur soov on kunagi tõsisemalt golfiga tegeleda. Olen nooremana mänginud võistluste tasemel minigolfi, samuti käinud n.ö. suure golfi koolitusel, kuid täna ma seda mängu kardan. Põhjuseks on vajaliku aja puudus. Kardan, et alustades nakatun golfipisikusse ning hakkan mängima muude asjade arvelt. Näen täna palju häid tuttavaid, kellel igal ajal on golfivarustus auto pakiruumis ning hea ilma korral ollakse juba seltskonnaga mängimas. Heas mõttes täna kadestan neid inimesi, kellel selline ajaline võimalus on! Senistele kutsetele kaasa lüüa olen viisakalt vastanud eitavalt, kuna tean millega see minu jaoks lõppeda võib. Seetõttu pole täna endale ka varustust soetanud ning golfiuudised ja võistluste teleülekanded jätan tahtejõuga tähelepanuta. Loodan siin võimalike muutusteni jõuda. Suur soov on kunagi rajada ka päris enda maakodu. Kas või selline natuke metsik , murukatusega jne. Oleme selleks perega soetanud kinnistu looduskaunisse kohta Võrumaale, Rõuge järvede vahele, mis ootab oma aega. Kuna täna elame Tartus oma majas, siis kardan et senise elutempo juures käib kahe majapidamise hooldamine ajaliselt üle jõu. Nautimise asemel on oht, et saame hoopis ühe tüütu kohustuse juurde. Samuti mõtiskleme, kas ikka leiame aega ja suudame sellist teist kodu täna tarbida, arvestades senist ajakulu ning liikuvat elustiili. Aga selline vahva unistus elab meie peres edasi ja ootab oma aega. Ilmselt on elus rohkem asju, mis jäävad tegemata. On oluline seada eesmärgid tähtsuse järjekorda ning võimalusel asuda nende poole püüdlema või mõelda välja, kuidas eesmärgini jõuda. Eks siis aeg näitab kuhu välja jõuame. Mina nimetan seda enese arengustrateegia väljatöötamiseks. Kui nn. mudel on paigas, siis korrasta mudelit (tee vahekokkuvõttei) näiteks aasta – paari tagant ning vii sisse vajadusel vajalikud muudatused. Ära karda seda teha, sest muidu võib lihtsalt juhtuda, et täidad justkui mingit plaani. Püüa ikka elada nõnda nagu on südamelähedane ning tee korrektuure kui tunned, et selleks tekib vajadus. Ja igal juhul ära karda suurelt mõelda ja vajadusel seda ka välja öelda!

Soovin, et Elva Gümnaasium jääks endiseks - omanäoliseks, oma väärika ajalooga õppeasutuseks, kus ajalugu ei unustata. Et siin oma eluteele laoksid vundamenti paljud nutikad ja vahvad noored, kes joonduvad oma elukogenud, säravate ja sõbralike õpetajate järgi. Unistan, et Elva areneks, elukeskkond paraneks ja tema elanike arv kasvaks, millega kaasneks ka Elva Gümnaasiumi pere kasv. Et Elva Gümnaasium oleks alati esirinnas ning hinnatud kool nii tulemuste kui õpikeskkonna poolest. Soovin selleks vägevat pealehakkamist tänasele õpilaspõlvkonnale, teravmeelseid ja nutikaid mõtteid kooli personalile ning jätkuvaid muhedaid mälestusi kooli vilistlaskonnale. Hea on üheskoos tunda uhkust oma kodukooli käekäigu üle! Uute kohtumisteni – kui mitte ennem, siis näeme peagi toimuvatel Elva Gümnaasiumi juubelipidustustel juba sellel sügisel.

Heade soovidega, Valvo