Olete jõudnud meie vanale veebilehele. Uus Elva Gümnaasiumi veebileht asub lingil https://elvag.edu.ee/

Otsing

Rubriigid

Miniteaduskooli teine nädal ehk 3.klassid miniteaduskoolis Vaadatud 7752 korda

- Uudis

Miniteaduskooli  2. nädal oli kolmandate klasside päralt. Kõik kolm paralleelklassi kogunesid 11.oktoobri hommikul kella 8-ks Puiestee tänava maja fuajeessse. Üleriided garderoobidesse paigutatud, jäi vaid oodata Miniteaduskooli õpetajaid, kes meid sealt kaasa võtsid. Igale klassile oma õpetaja. Päev oligi nii planeeritud, et kõik paralleelklassid said käia kolme õpetaja poolt antud tundides. Käidi järjekorras.

3.b klass alustas õpetaja Kaja  juures salakirjatunniga. Kõigepealt tuli võtta riidepuudelt kitlid ja need endale selga panna. No mis laboritunnis sa muidu oled, kui kitlit seljas pole! Päristeadlastel on ju alati kittel seljas. Pisut pusimist ja rohekaskollane vägi sai laudade taha istuda. Lastel oli soovitatud kaasa võtta laiem puhas pintsel liimipintsliks.Oi, missuguseid pintsleid koolikottides leidus! Oli jõulisi meigipintsleid ja maalritööks sobivaid täiesti laiu pintsleid ja vahepealseid variante. Kui selgus, et pintsel pidi otsakestpidi väikesesse pudelisse mahtuma, siis oli kõikidel hea meel, et õpetaja Kaja oli olnud ettenägelik ning targu pintsleid varunud. Nii said kõik lapsed tööd kaasa teha. Alustuseks  jagati kätte ajalehetükid – tööde aluseks. Siis igale lauale pudelike kahtkase valkja vedelikuga ja veel saladuslik valge paber. Paberit uurides ei näinud seal mittekui midagi olevat. Tavaline valge paber. Mõni laps arvas küll nägevat raketti, mõni muud asja. Kui nüüd paluti lastel võtta pintsliga pudelikesest vedelikku ja sellega kerge käega paber katta, siis hakkas midagi looma. Nähtavale tulid sõna Tere!, joonistatud süda ning tekst:3.b. No mis imeasi see siis oli, mis niimoodi paberile sõnad võlus? Selgus, et see vedelik oli ilmuti. Loomulikult taheti kohe teada, kust sellist vedelikku osta saab.

Nüüd tuli ka töölehte täita. Panna kirja, mida nägid ja mis värve nägid. Kui ilmunud pilti piisavalt uuritud, andis õpetaja Kaja uued valged paberid ning 2 värvipudelikest. Punane ja sinine ning ülesande – joonistada või kirjutada paberile midagi. Ja kerge käega, mitte ujutade. Noh, see kerge käsi kippus ikka raskeks minema ja nii raske oli võtta pudelikesest pintsliotsaga värvi. Ikka kippus pintsel otsapidi pudelipõhja minema ning sealt siis üleni värvivedelikust tilkudes lagedale ilmuma. Ning väga raske oli täita ülesannet – ära ujuta, tee kergelt pintsel värviseks ja siis joonista sellega. Tegelikkuses said paberid osadel lastel kohe kõigest südamest läbi leotatud. Mis, nagu hiljem segus, oli siiski viga. Lehekest tuli natuke lehvitada, et see kuivaks ja siis tuli leht kaaslasele ulatada. Nüüd tuli uut lehte ilmutiga töödelda ning sai näha-lugeda, mida kaaslane oli paberil kujutanud. Paraku ei olnud mõnelt eelnevalt suures koguse värvivedelikuga immutatud paberilt suurt midagi aru saada. Nii, et kes õpetajat kuulasid ja kergelt märja pintsliga joonistsid, nende töödelt oli aru saada, mida autor kujutada tahtis. Seejärel kokkuvõte töölehele ning saigi esimene tund mööda. Kuidagi liiga ruttu. Tegime ühispildi, pakkisime tunnistehtu koolikotti, kitlid tagasi riidepuudele ning siis oli aeg edasi järgmisse tundi liikuda.

Järgmise tunni õpetajaks oli õpetaja Geil. Kõigepealt tahtis õpetaja Geil teada, kes on madu ja kes on uss. Ja kumb neist on sarnasem inimesele. Ning miks. Pika arutelu tulemusena jõuti järeldusele, et maol on selgroog, mis teeb ta sarnaseks inimesele, sest inimesel on samuti selgroog. Aga ussil pole selgroogu. Vaat nii!

Seejärel said lapsed õpetajalt siidipaberi tüki, millele tuli joonistada päris pirakas madu, kes oli end kerra tõmmanud. Kusjuures madu pidi nii paks olema, et teda saaks paberist välja lõigata. Siinkohal jäi nii mõnigi laps jänni. Madu tuli joonekeselaiune ja teda oli päris raske, kui mitte võimatu välja lõigata. Lõpuks olid maod väljalõigatud ja siis jagas õpetaja kõikidele jämedad joogikõrred. Milleks need? Mõned katsetasid kõrt suhu torgata, mõned jällegi kõrva, mis osutus täieti valeks liigutuseks. Joogikõrt tuli hoopis enda juuste vastu hõõruda ja seejärel puudutada selle kõrrega madu. Ja oh imet! Madu haakis end kõrre külge ja hakkas seal tantsima. Mis ime see siis oli? Selgus, et kõrt vastu juukseid hõõrudes tekkib staatiline elekter, mis siis haagibki pabermao kepikese külge ka paneb tantsima.

Maod muusika saatel tantsitatud, said lapsed õhupallid. Need tuli täis puhuda ja veel kõigele krooniks õhupallisuu sõlme siduda. VÕI-MA-TU! See polnud üldse kerge ülesanne ja tekitas nii mõnegi lapse pahameele ja virina – see ei lähegi täis! Lõpuks said peaaegu kõik lapsed oma õhupallid siiski täis (mõni pall sai katki puhutud ka). Mis edasi? Edasi tuli kasutada taas vana tööriista – hõõruda õhupalli vastu juukseid ja siis katsetada, kas õhupall jääb pähe püsima. Jäigi! No mis see veel on? Selgus, et jälle sama elekter, mis saadi seekord õhupalli vastu juukseid hõõrudes. Õpetaja Geil kutsus kõik lapsed koos pallidega klassi ette. Soovitas hõõruda palle vastu juukseid ja siis pallid endale pähe panna. Ning siis tehti pallid-peas rõõmsatest lastet pilte. Mõtle, kui vahva!

Teine tund möödas! Kotid-asjad kokku ning tagasi laborite juurde. Õpetaja Janno oligi juba ootel.

See tund algas kõigepealt ootamisega. Õpetja Janno ei alustanud millegipärast tundi. Muudkui seisis ja ootas. No las ta siis seisab. Natuke aega möödas, ikka seisab. Ei ütle midagi. Siis hakkas pärale jõudma! Õpetaja ootas, kuni me oma siplemised sipeldud ning jutud räägitud saime. Oeh, oli natuke piinlik küll.

Seejärel otsustas õpetaja lavastada ühe loo. Lugu jutustas väga julmast tsaarist Nikolai II-st ja tema ihukaitsjatest ning noorest tudengineiust. Tuli leida näitlejad. Oii, kui palju oli tsaariksihkajaid! Mis muud, vana hea kivi-paber-käärid appi ja oligi tsaar leitud. Meelis sobis selleks täiesti. Nüüd tudengineiu. Tema rolli tahtjaid oli veelgi enam. Nii poisse kui tüdrukuid. Taas kivi-paber-käärid ja tudengineiugi leitud. Veel läks tarvis kahte ihukaitsjat. Eelpoolnimetatud meetodil said nemadki leitud ja lugu võis alata. Tsaar istus oma troonil, ihukaitsjad kahelpool. Tuli tudengineiu ja palus end lossi lasta. Tsaaril oli vastuväiteid. Siis lubas tudengineiu, et võtab tsaaril pea maha ja kutsus tsaari enda ette seina juurde seisma. Tsaar saatis ihikaitsja. Mine hullu tea, oma pea ikkagi. Ihukaitsja ei pääsenud kusagile ja nii tuli tal minna seina äärde seisma. Siis kutsus tudengineiu tsaari, kes pidi ühe silma kinni katma ja teisega seinal ristiga märgitud punkti vaatama ning oh imet, ihukaitsja pea oligi läinud! Kuidas ta nii näha sai? Vaat see oligi teema, mida tunnis lahkama asusime. Et vaatad, kuid ei näe. Esialgu ei tahtnud keegi uskuda. Õpetaja andis toreda lehe, millel silma ehitus peal ja palju tarka juttu lisaks, mis sai läbi töötatud. Seejärel tuli värvida lehe teiesel pool olevas servas olev notsu. Ning veel lehe keskel olevatest lindudest üks lind. Mis juhtus? Aga see, et üksiku notsu asemel värviti linnureas olev notsu või siis hopiski kõik linnud. Tundus, et õpetaja Janno suutis peale notsu ärakaotamise ka mõnel lapsel kuulamisvõime ära kaotada... Igal juhul notsu sai lõpuks värvitud ja lind ka. Nüüd tuli tõusta, leht notsu ja lindudega vasakus käes enda ette, katta parema käe peopesaga vasak silm kinni ja jõllitada notsut kurja pilguga. Samal ajal kätt paberiga tasapisi näole lähemale tuues. Seni, kuni notsu oligi kadunud. Tõesõna, mingi aja pärast oligi notsu kadunud! Ja kui notsu kadus, tuli kaaslasel mõõta pika joonlauaga vahemaa paberist silmani. Et just sellisel vahemaal ei suuda silm otsevaates enam kõrvalvaates olevat notsut eristada. Nii põnev! Saab küll olla, et näed, aga ei näe siiski!

Selline oli siis kolmandate klasside miniteaduskooli koolipäev nähtuna 3.b klassi õprtaja pilgu läbi. Ehk nägid a ja c klassi lapsed mõnda asja pisut teistmoodi, kuid nagu õpetaja Janno tunnis teada saime, silm näeb, kuid ei näe ka. Nii meiegagi. Jääme põnevusega novembrikuu Miniteaduskooli tunde ootama!