Olete jõudnud meie vanale veebilehele. Uus Elva Gümnaasiumi veebileht asub lingil https://elvag.edu.ee/

Intervjuu vilistlasega Külliki Kask
04. juuni 2018Vaadatud 3941 korda

Külliki Kask (neiupõlvenimega Kostabi), XX lennu vilistlane 

Millised on olnud olulisemad sündmused Sinu elus pärast Elva kooli lõpetamist?

Kõige olulisemad ajalises järjestuses: kohtumine oma praeguse abikaasaga, laste sünd, Tartu Ülikooli lõpetamine ning eesti keele ja kirjanduse õpetajana tööle asumine Tartu 7. Keskkoolis (hilisem Karlova gümnaasium – Karlova kool), meediaõpikute kirjutamine, Aasta õpetajaks saamine, presidendi vastuvõtul käimine ning mitmele ajakirjandusväljaandele intervjuu andmine. Kindlasti on olulised ka mu hästi paljude õpilaste mitmesugused väga head saavutused.

Millega praegu tegeled?

Töötan ikka veel samas koolis, kuhu pärast ülikooli lõpetamist tööle asusin, seega Tartu Karlova koolis. Abielus, lapsed suureks kasvanud ning juba tükk aega tagasi kodust välja lennanud. Meeldib jätkuvalt raamatuid lugeda, ristsõnu ja sudokusid lahendada, end mitmesuguste spordisündmustega kursis hoida ja hästi palju jala käia.

Mis on esimene mõte, kui kuuled sõnu - Elva Gümnaasium?

Minu armas kool. Toredad õpetajad. Alati rahulik direktor Arvo Mälberg. Range, aga õiglane ja rõõmsameelne õppealajuhataja Ilme Muru. Võrratud klassijuhatajad Alma Ojaste ja Aino Looper. Eriti muhe kirjandusõpetaja Karl Muru. Väga tark ja rahuliku meelega ajalooõpetaja Ants Tasuja. Igavesti vahvad Kure-papi ja Kure-mammi. Väga nõudlikud Asta Haamer ja Virve Toim. Neist igaüks on omal kombel olnud mulle kui õpetajale ja klassijuhatajale eeskujuks. Ja muidugi mu võrratud klassikaaslased! Reet, Mall, Mare, Maret, Liivi – klassi lauluansambel, kuhu minagi kuulusin. Tiina, teine Mall, Luule ja Ellen, Hille ja Hilja, Helle ja Aime, Raimond ja Kalle, Taivo ja Peeter, Kalev ja Mart, kaksikud Ado ja Tõnu ning muidugi Tõnis, kelle huumorimeel nii mõnegi tunni eriliseks muutis.

Missugune õpilane Sa olid?

Õpilasena olin ma ülimalt aktiivne. Võtsin osa vist küll kõikidest koolis toimunud üritustest, nii pidudest kui ka igasugustest võistlustest. Eriti meeldis klassidevaheline tõrvikutega teatejooks ümber Arbi järve. Nii vahva oli paljude elvakate ergutushüüete saatel ankrumehena lauluväljakule kihutada.

Väga toredaid juhtumeid oli mu koolielus palju. Eredaim ja ka õpetlikuim neist seotud ühe klassiõhtu korraldamisega. Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama algusest. Saime 5. klassis endale uue klassijuhataja, hästi rahuliku Alma Ojaste. Hakkasime talle kohe rääkima, et vaja oleks klassiõhtut korraldada. „Jaa-jaa, muidugi korraldage,“ oli õpetaja nõus. „Ja kutsuge mind ka.“ Alguses olime veidi solvunud: klassijuhataja ei korraldagi meile klassiõhtut! Aga siis haarasime härjal sarvist ja hakkasime ise tegutsema. Seitsmendas klassis olime juba vanad tegijad ning julgesime isegi endale Tartu harjutuskooli 7. klassi külla kutsuda. Ise mõtlesime kava välja, tegime võileivad ja morsi valmis, katsime laua. Kõik oli juba korras ja esindus hakkas jaama külalistele vastu minema. Järsku selgus, et keegi meist polnud klassijuhatajale öelnud, et kohtumisõhtu plaanis. Õnneks elas õpetaja koolimaja lähedal. Tormasin koos klassiõega õpetaja poole. Tema pesi parajasti treppi. Kuulnud, et klassil kohtumisõhtu, ütles rahulikult oma abikaasale: „Ole hea, palun pese trepp lõpuni. Mul on klassiõhtu, lähen kohe koolimajja.“ Pani peoriided selga ja jõudis enne külalisi kohale. Ja mis kõige tähtsam: ta ei riielnud meiega, vaid hoopis kiitis, et oleme nii iseseisvad ja tublid!

Kas on midagi, mis seob Sind praegu Elva Gümnaasiumiga?

Mind seob Elva Gümnaasiumiga selle praegune õpilane Leanika Vattsar, kelle kirjutatud näitemängu minu oma klassi näitetrupp selgeks õppis ja Elva Mitteteatrite festivalil esmakorselt lavale tõi. Ja mu kaks klassiõde, kes Elva Gümnaasiumis lapsi õpetavad.

Mis on Su elus veel tegemata, mida teha tahaksid, kui aeg ja raha poleks takistuseks?

Tahaksin matkata Norra mägedes.

Üks unistus või soov seoses oma vana kooli - Elva Gümnaasiumiga.

Et elustataks tõrvikutega teatejooksu traditsioon. See oli õpilastele põnev ja ühendas elvakaid, sest pealtvaatajaid ning kaasaelajaid jagus alati.